Enesehinnang mõjutab seda, kuidas me end näeme, kuidas suhtleme teistega ja kuidas julgeme oma unistuste poole liikuda. Kui suhtumine iseendasse on karm ja kriitiline, võib see värvida kogu igapäevaelu. Hea uudis on see, et enesehinnangut saab teadlikult ja tervislikult tugevdada.
Enesehinnang on sisemine hinnang oma väärtusele – see, kui palju me end märkame, aktsepteerime ja usaldame. Tervislik enesehinnang ei tähenda, et peame end alati suurepäraseks pidama või olema teistest paremad. Pigem on see rahulik ja stabiilne tunne, et olen väärtuslik ka siis, kui teen vigu või ei saa millegagi hästi hakkama.
Enesehinnang ei ole püsiv iseloomujoon, vaid kujuneb kogemuste, suhete ja sisekõne koostoimel. See tähendab, et seda saab ka muuta.
Madal enesehinnang ei pruugi alati olla nähtav. See võib peituda pealtnäha edukate ja toimekate inimeste taga. Sagedasemad märgid on:
Enesehinnang kujuneb sageli juba lapsepõlves – selle mõjutavad varajased suhted, kriitika või tunnustuse puudumine, kiusamiskogemused või kõrged ootused. Ka hilisemad rasked kogemused, nagu ebaõnnestumised, kaotused või kahjustavad suhted, võivad enesehinnangut nõrgestada. Sageli on tegu paljude tegurite koosmõjuga, mitte ühe kindla põhjusega. Seepärast ei ole madal enesehinnang kellegi süü.
Enesehinnangu tugevdamine on protsess, mis toimub väikeste sammudena. Abiks võivad olla järgmised suunad:
Psühholoog aitab märgata ja mõtestada mustreid, mis enesehinnangut nõrgestavad, ning kujundada leebemat ja toetavamat suhtumist iseendasse. Sageli kasutatakse selleks kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, mis aitab muuta kahjustavaid mõttemustreid. Tuge saab nii täiskasvanute psühholoogilise nõustamise kui ka veebipõhise nõustamise raames.
Üks tõhusamaid viise enesehinnangut tervislikult tugevdada on harjutada enesekaastunnet. Enesekaastunne tähendab, et suhtud endasse sama mõistvalt ja lahkelt nagu heasse sõpra, eriti siis, kui midagi ebaõnnestub. Erinevalt enesehinnangust ei sõltu see saavutustest ega võrdlusest teistega – see on toetav suhtumine, mis jääb püsima ka ebaõnnestumiste hetkedel.
Uuringud näitavad, et enesekaastunne vähendab enesekriitikat, ärevust ja häbitunnet ning aitab raskustest kiiremini taastuda. Praktikas tähendab see näiteks seda, et vea tegemise järel ei rünna sa ennast mõttes, vaid tunnistad, et eksimine on inimlik. Just see leebem sisekõne loob aluse, millel püsivam enesehinnang saab kasvada.
Enesehinnang mõjutab otseselt seda, kuidas me suhetes käitume. Kui inimene ei usu oma väärtusesse, võib ta karta tõrjumist, otsida pidevalt kinnitust või nõustuda asjadega, mis talle tegelikult ei sobi. Samuti võib olla raske uskuda, et teised teda siiralt hindavad, mis toob kaasa kahtlused ja pinged ka kõige lähedasemates suhetes.
Madal enesehinnang võib panna inimese kas liigselt teistele järele andma või vastupidi – end kaitseks eemale hoidma. Mõlemal juhul jääb tõeline lähedus tagaplaanile. Enesehinnangu tugevnedes muutub kergemaks seada tervislikke piire, väljendada oma vajadusi ja lubada teistel end näha sellisena, nagu oled – mis omakorda muudab suhted usalduslikumaks ja täisväärtuslikumaks.
Pidev võrdlemine teistega on üks levinumaid enesehinnangu nõrgestajaid ja sotsiaalmeedia võimendab seda märgatavalt. Voos näeme teiste hoolikalt valitud hetki – õnnestumisi, reise ja ilusaid fotosid – ning kipume neid kõrvutama oma igapäevaelu argisema poolega. Selline võrdlus on ebavõrdne ja jätab kergesti eksliku mulje, et teised saavad eluga meist paremini hakkama.
