Kriis on indiviidi psüühiline seisund sellises välises sündmuses, mis ohustab tema füüsilist olemasolu, sotsiaalset identiteeti ja turvalisust ning põhivajadusi (siia ei kuulu arengu- või küpsemiskriisid- need ei sõltu välistest sündmustest).
Traumeeritud inimestele on iseloomulik, et nad vaikivad, ei taha rääkida. Siiski on rääkimine ainus asi, mis aitab. Faktide eemaletõrjumine vaid pikendab kriisi. Abi ei otsita, sest on hirm ärata uuesti üles valulikke tundeid või näida nõrk ja veendumus, et nähtamatute hingehaavade raviks pole olemas vahendit. Just siis vajame abi väljaspoolt,mis viiks meid elu üle saavutamiseks varjatud toimetuleku-allikaid avastama ja uusi arendama.
Teraapia pakub võimalust kliendil mõista, mis tegelikult on juhtunud ja ja selle tähendust endale ja elule; väljendada tugevaid emotsionaalseid reaktsioone turvalisel viisil (nutt, ahistus, enesesüüdistus); tegeleda somaatiliste reaktsioonidega (värinad, iiveldus, südame pekslemine, unetus…); teraapias tegeletakse muutunud ettekujutusega enesest, teistestinimestest, maailmast ja/või traumajärgse stressisündroomiga (PTSD).
Ravi sõltub indiviidi võimest ja ressurssidest kriisiga toime tulla ja saadud välisest toetusest.
